Vilistlase lugu. Kristjan Korjus: mees, kes muudab maailma
Et kevadiseks kokkutulekuks vaim valmis panna, kohtub Lauri Räpp Tartu Ülikooli tuntud ja värvikate vilistlastega, et vestelda ülikooliaja mälestustest, alma mater'i vaimust ning põhjustest, miks ikka ja jälle ülikooli tagasi tulla. Oma õpingutest nii Tartu Ülikoolis kui välismaal vestis talle ettevõtja Kristjan Korjus.
On tavapärane, et noored alustavad õpinguid Tartu Ülikoolis ja saavad bakalaureusekraadi. Paljud jätkavad magistriõppes ja osa suundub seejärel mõnda välismaa ülikooli doktoriõppesse. Kristjan Korjuse puhul käis see vastupidises järjekorras. Ta omandas kaks esimest kraadi välismaal ja tuli siis tagasi Tartusse ülikooli, ent mitte ainult. See mõnes mõttes tagurpidine teekond algas väikese vimkaga.
Kristjan lõpetas edukalt Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Ees ootas suur suvi ja seejärel elu esimene sügis Tartu Ülikooli tudengina. „Pea viimasel minutil tekkis minus rahutus ja tunne, et tartlasena Tartu Ülikoolis õppimine ei ole piisavalt suur seiklus,“ räägib Kristjan ja muigab. Nagu sellistel puhkudel ikka, on valikute aken ahtake. Nii juhtuski, et Kristjanist ja ta sõbrast said majandusteaduskonna tudengid ühes Suurbritannia ülikoolis, mis oli edetabelites paraku viimaste seas. Kui uurin, mil moel see tegelikkuses väljendus, ilmub vestluskaaslase näole muhelus. „No näiteks matemaatika tase õppeainena oli lausa nii halb, et see oli minu omast nõrgem. Kogu sealne süsteem lihtsalt ei toiminud. Igasugune motivatsioon puudus,“ selgitab mees. „Samal ajal sündis aga mu esimene iduettevõte ning õppimine ja pigem kehva hariduse saamine ei olnud sel hetkel oluline.“
Mõne aasta pärast saabus veendumus, et selleks korraks on seiklus läbi ja käes aeg alustada õpinguid võimalikult heas ülikoolis. Kristjanist sai maailma kolmekümne parima hulka kuuluva Manchesteri Ülikooli tudeng. Seal omandas ta bakalaureuse- ja magistrikraadi matemaatikas. Vaatamata võimalusele jätkata tippülikooli doktoriõppes otsustas mees naasta kodulinna. Küsin, mis teda ajendas. „Olin Suurbritannias põhimõtteliselt ju immigrant ja minus kasvas koduigatsus. Aga mis seal salata, ilmselt oli mul soov veidi veel lapsepõlve pikendada,“ tunnistab mees. „Kindlasti oli põhjuseks ka suurem mõtlemis- ja tegutsemisvabadus, mida Tartu Ülikool pakub.“
Nii jätkus Kristjani haridustee masinõppe ja neuroteaduse alal Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis Jaak Vilo töörühmas. Miks mitte IT ja programmeerimine või näiteks majandus, uurin. „Sel ajal, aastal 2005 ei olnud infotehnoloogia veel populaarne, minu huvid olid kusagil IT ja ettevõtluse vahepeal. Ja majandus – see tundus erialana minu jaoks liiga pehme,“ selgitab Kristjan. Ta kordab, et üks tagasituleku põhjuseid oli tõesti ka ülikooliväline elu, seesama enne jutuks tulnud nooruspõlve jätkamine oma kodulinnas: kõik need jalutuskäigud tuttavatel tänavatel ja parkides, baarid ja kohvikud ning see ülikoolilinnale omane õhustik, mis gümnaasiumi lõppedes põnevust ei pakkunud, ent nüüd ometi magnetina tõmbas. Eelkõige muidugi alma mater.
Kas kodulinna ülikoolielu oli selline, nagu ootasid, küsin Kristjanilt. „Pean kõigepealt ütlema, et ülikoolide edetabelid peegeldavad tõesti tegelikku olukorda,“ nendib Kristjan. „Tagumises otsas olevad ülikoolid ongi tõeliselt kehvad ja eesotsas olevad suurepärased. Ma ei salga, et Manchesteri Ülikooli tase ongi võrreldes Tartu Ülikooli omaga märgatavalt parem. Sealsete tudengite õpihimu oli fanaatiline ja sama kehtib ka õppejõudude kohta. Minu tundegipõlve ajal oli seal seitse õppejõudu, kes on pälvinud Nobeli preemia,“ räägib mees. Aga see ei tähenda tema sõnul, et Tartu Ülikool oleks kehv. Vastupidi. „See on kõige positiivsemas mõttes nii väikese ja noore riigi kohta ikka väga heal tasemel, ka maailma mõistes. Usun meie ambitsiooni, võimalustesse ja sellesse, et alma mater jõuab maailma saja parima ülikooli hulka. Oluline on märkida, et tasemeerinevuses on tähtsal kohal raha, mis annab võimaluse ülikooli süstemaatiliselt arendada. Seda enam on Tartu Ülikool teinud rikaste ja vanade riikide kõrval suhteliselt nappide ressurssidega suurepärast tööd.“
Jutt läheb taas tegutsemisvabadusele, mis on Kristjani arvates Tartu Ülikoolis tõesti olemas. Iseasi, kui paljud üliõpilastest seda väärtustada oskavad. „Tõesõna, siin saab rohkem võtta, kui antakse. Õpingute kõrval on piisavalt vabadust ja võimalusi tegeleda teiste motiveerivate, iseendale ning ühiskonnale tähtsate asjadega. Vaevalt, et oleksin tavapärase palgatöö või mõnes rahvusvahelises ülikoolis õppimise kõrvalt kirjutanud „Matemaatika õhtuõpiku“. Tartu Ülikooli keskkond võimaldab selliseid asju teha.“ Kristjanil on hea meel, et ühest maailma parimast ülikoolist siia õppima tulles oli tal palju anda. „Jah, andmine ja saamine on omavahel seotud. Ometi ei tohi anda selleks, et vastu saada. Anda midagi lootuses, et see tuleb ringiga tagasi, ei ole minu meelest päris õige. Aga oma kodulinna ülikooli doktoriõppe ajal olen saanud osa nii paljudest meeldejäävatest sündmustest, seminaridest, kohtumistest ning lõpututest vestlustest, millel on sisukust ja mida saadab hea meeleolu,“ rõõmustab mees. Loomulikult käib kogu see ülikoolilinna elu ja melu ka baarides ja kohvikutes. „Akadeemilises suhtluseski ei domineeri hierarhia. Õppejõudude suhtumine on meeldiv ja parajal määral horisontaalne. Nojah, olin ju isegi samal ajal nii õppejõud kui ka assistent,“ nendib mees.
Vestlus jätkubki õppejõudude teemal. Kristjan meenutab, et üks erakordne õppejõud ja inimene oli Eno Tõnisson, kes andis oma südame ja hinge õpetamisele ning tegi tudengite heaks kõik, mis oskas. Ka „Matemaatika õhtuõpiku“ lähenemine ja rääkimisviisid on Kristjani sõnul temast inspireeritud. „Teine väga innustav inimene mu elus on olnud Marlon Dumas, kes sattus Tartu Ülikooli Jaak Vilo algatusel. Marlon ütles, et eesmärk ei ole mitte toota artikleid ja lõpetada doktorantuur, vaid üritada teha midagi erakordset. See muutis konteksti,“ selgitab Kristjan. Just nimelt, eesmärk ei ole ilmtingimata doktoriõpet läbida, vaid maailma muuta. „Marlon ja ta öeldu muutsid minu ja ülikooli kulgu,“ räägib Kristjan.
Ühel hetkel tundis Kristjan, et ei saa juhendajalt piisavalt tuge. Sel teemal Jaan Aruga arutledes jõudis ta mõistmiseni, et vajab lisaabi, kedagi väljastpoolt, et koos maailma muuta. „Selleks inimeseks osutus Raul Vicente Zafra, kes nõustus hakkama mu kaasjuhendajaks ja kellest sai hiljem Tartu Ülikooli professor. Nüüdseks on tema ümber kogunenud võrratult hea ja võimekas päris- ja tehisaru labor (Natural and Artificial Intelligence Lab). Mul on tõesti hea meel, et mitmes ülikoolis sarnasel positsioonil olnud inimestest on saanud eluaegsed sõbrad. Näiteks on nende seas Meelis Kull ja veel mitmed, kellega perekonniti suhtleme ja aeg-ajalt mõne seminarigi korraldame.“
Vestluse lõpus tõdeb Kristjan, et Tartu Ülikooli meeldivas õhkkonnas saab minna oma mõtetega suureks. Nagu Tartu on heade mõtete linn, on ka ülikool sama mõtteviisi kandja. Tõesti, siin saab mõelda huvitavaid ja väärtuslikke mõtteid ning neid ka ellu viia. „Mis puudutab vilistlaste kokkutulekuid, siis minu jaoks on need motiveerivad, kui nendega kaasneb mõni põnev seminar või konverents. Kui kohtumistel ja kokkusaamistel on lisaväärtus, siis see rikastab ja inspireerib.“
Tartu Ülikool korraldab 2024. aasta 18. mail oma vilistlastele kokkutuleku, mis kannab pealkirja „Tagasi ülikooli“. Vilistlaste kokkutuleku päeva jooksul saab kohtuda õppejõudude ja endiste kursusekaaslastega, külastada armsaks saanud õppehooneid ja auditooriume, võtta Tartu [eel]arvamusfestivalil osa ülikooli aruteludest ning osaleda ühislaulmisel ja õhtusel peol ülikooli spordihoones. Kokkutuleku piletid on müügil Piletitaskus.
